Kui Mats Soomre saaks loo ise sisse juhatada, siis teeks ta seda nii: Mats Soomre, maailma parim Eesti golfi fotograaf. „Sellel aastal sain ma selle nime endale külge ühel võistlusel,” naerab Soomre uhkelt. „Kui ikka tunnustust ei saaks, kaoks pildistamise rõõm ära.“

Esimene kohtumine

Kohtume Mats Soomrega vihmasel sügispäeval kohvikus Cafe Mmuah. Kohe sisenedes märkan muhedat kuju, kes, klapid peas, telefonist midagi süvenenult kuulab. Ilmselgelt ei tunne ta mind ära. Me pole varem kohtunud. Astun ligi ja tutvustan end, mille peale Mats kohe püsti kargab ja arvab, et peaksime kohvi ja kooki tellima. Mats valib kräsupeakoogi. Võtan kotist välja intervjuuks ettevalmistatud lehe. Mats imestab: „Oi, kas sul on küsimused kohe kaasas või?”

„Minu põhitöö on inimeste koolitamine ja treenimine ehk lihtsalt – rääkimine,” vuristab juhtimistreener ning golfiharrastaja ja kirglik golfifotograaf Mats Soomre sissejuhatuseks.

„Ah et miks ma golfi pildistan? See on nii mitmetahuline küsimus. Kuna ma nagunii aeg-ajalt pildistan ja mängin ka golfi, siis tekkiski mõte, et ma võiksin golfi ka pildistada. Neid, kes seda tol ajal oleksid teinud, eriti polnud, ja need, kes seda tegid, neid polnud eriti näha,” räägib Soomre.

Golfi juurde viis teda (u aastal 1996) hea sõber Arvi Mägin, kes teatas: „Poisid, lähme!”. Poisid läksidki seda „uut asja” proovima ja Soomrele hakkas meeldima. Tema sõnul on golfi juures kõige ägedam just see poisilik tunne, kui saad palli lendu kihutada ja see lendab ja lendab ja lendab kaugele.

„Kui golfi mängid, jagad selle pildistamisest rohkem. Mõned fotograafid, kes pildistavad teinekord ka golfi, on aeg-ajalt ebaviisakad mängijate ja golfi suhtes, sest nad lihtsalt ei tea, kuidas väljakul käituda. Mõnele on jällegi foto ülitähtis ja teda ei huvita, kuidas oleks sobiv või viisakas käituda,” arutleb Soomre.

Mäng looduse ja iseendaga

„Golfis on palju liikumist ja energiat kulub üksjagu. Kui mängida mitu päeva järjest, siis võtab võhmale. Mina ei ole tulemuse peale mängija,” selgitab Soomre, kuid tõdeb, et HCP-d alla mängida (Soomre HCP: 20,8) või võidukarikat käes hoida on tore, ent kõige tähtsam golfis on ikkagi seltskond.

„Millal sa kõndisid metsas või looduses tempokalt? Neli tundi järjest?” pärib Soomre, „mina teen seda näiteks juba homme.”

Soomre meelest on hea, kui golfiharrastaja on enda jaoks selgeks mõelnud, miks ta golfi mängib. „Pole mõtet ebareaalseid eesmärke seada. Paljud mängivad just hea seltskonna pärast. Sageli on golfipartnerid ka äripartnerid.”

„Kui tahad teada saada, millise inimesega tegemist, siis mine mängi temaga ring golfi. Mängid üheksa rada ära, ja mitte kõige ideaalsema ilmaga, ning hakkabki igasuguseid huvitavaid asju välja kooruma,” seletab ta. Soomre on veendunud, et kui sa golfiväljakul inimesega klapid, siis on suur tõenäosus, et sobid temaga ka äriasju ajades või ühistes ettevõtmistes.

„Minul kippusid algul mänguväljakul soomekeelsed kiro-sanat tulema, sõbradki muigasid,” naerab Soomre, kel endal on kodus ka mõned võidukarikad kapis.

Pildistamine ja mängimine

Nii golfi pildistamine kui ka mängimine on mõlemad vinged, kuid omavahel neid võrrelda oleks asjatu ja Soomre neid teineteisega asendada ei kavatse.

„Golfi hakkasin pildistama juhuste ja võimaluste kokkulangemise tõttu. Hakkas nagu iseenesest meeldima. Vahetasin golfi pildistamise pärast osa oma fototehnikast välja. Kui golfilöögil liigub pall 200 km/h ja kiireminigi minema, siis püüa pall aparaati kinni! Tavalise tehnikaga seda väga ei püüa küll,” selgitab Soomre ja näitab telefonist golfifotosid, mis on tänu iPhone’ile tal alati kaasas.

„Minule selle töö eest otsest tasu ei tule. See on suuresti vabatahtlik entusiasm ja kirg. Kommertsüritustel ma päris tasuta siiski ei pildista. Aga kui ma alustasin golfi pildistamist, siis mõtlesin vaid seda, et seitsme aastaga tekib mahukas digitaalne ajalugu, mida on mõnus asjaosalistega koos vaadata. Seitse aastat on nii pikk aeg, et noortest saavad tegijad ja vanemad mängijadki vaatavad muigega „ammuseid noorusaja” fotosid. Golfis tehakse palju entusiasmist ja armastusest selle ala vastu. Nii on ka golfifotodega,” räägib Soomre.

Piltnik kiidab golfifotograafe Mati Hiisi ja Zoran Grojicit. Hiis on proff, kes tuleb kohale ja teeb mõned klõpsud ning ongi kindla eesmärgiga head kaadrid käes. Oma trumbiks peab Soomre kõikidele kättesaadavat mahukat golfifotode arhiivi nii Eesti kui ka välismaa golfimängijatest. Üks Soomre foto on jõudnud Kanada spordiajakirja esikaanele. „Hea tunne on, kui näed esikaanel oma fotot allkirjaga „Photo by Mats Soomre, Estonia”. Just see „Estonia” teeb head meelt! ”. Soomre fotod on jõudnud Inglismaale, Saksamaale, Soome, Lätti, Leetu, Venemaale, Türki, Hollandisse ja interneti kaudu ilmselt veel paljudesse riikidesse.

Mängijad tunnevad Soomret ja Soomre mängijaid. „Nii on lihtsam pildistada. Minu eesmärgiks on see, et inimene, keda ma olen pildistanud, ütleb mulle järgmisel korral tere, tänab ja soovib, et ma teinekordki pildistaksin.” Kuid nagu elus ikka, on ka Soomrel juhtunud, et ta on oma fotosid püüdnud valel ajal ja vales kohas ning seganud mängu ja tekitanud emotsioone. Siis pole muud kui vabandada ja juhtunust õppida. „Golfis on palju ootamatusi, kuid alati saab asjad selgeks rääkida.”

„Ma pole osalenud ühelgi fotokonkursil ja ei hakka tõenäoliselt kunagi osalema,” põrutab Soomre emotsionaalsemalt. „Kolmandik ütleb, et foto on hea, kolmandik jääb ükskõikseks ja kolmandik ütleb, et mõttetu. Ma suhtlen nendega, kes on fotodest huvitatud ja peavad golfi pildistamist oluliseks.”

Golf on kirg

“Golfi pildistamine võtab palju aega. Hooajal olen fotoaparaadiga golfiväljakutel rohkem kui 25 päeva. Lisaks töö arvutis – valimine, allkirjastamine, arhiveerimine, töötlemine, tuunimine, avaldamine veebis ja galeriis. Kaugelt enam kui 30-40 „tööpäeva”. Aga kes siis hobile kulutatud aja kohta ikka arvestust peab! Musta tööd ma põhimõtteliselt välja ei anna,” räägib Soomre energiliselt žestikuleerides. „Kõige huvitavamad kaadrid on seal, kus mängijal on keeruline koht… Seal ongi see otsimise koht, kus tuleb leida tasakaal hea foto ja golfimängu mittesegamise vahel,” räägib Soomre ja lisab, et lugupidamisest golfi ja golfimängija vastu ei tohi fotograaf mängu segavaks teguriks osutuda.

Soomrel oli vahejuhtum, kui üks maailmas tuntud mängija agressiivsete žestidega tema poole pöördus. „Ta vaidles parasjagu ühe kohtunikuga ja temast oleks saanud vingeid kaadreid. Hakkasin juba päästikule vajutama, kui mängija väga äkiliste žestide ja eriti otsekoheste sõnadega pildistamise kohta mõtteid avaldas. Okei, ma kuula- sin teda, keerasin objektiivi demonstratiivselt alla ja napilt unustasin kogu vahejuhtumi. Järgmisel päeval mängija vabandas, et oli nii emotsionaalne olnud! Rääkisime pisut, surusime kätt ja teema oligi läbi. Vaat see on tase,” kiitis Soomre. Hämmastav inimlikkus.

„Kui mängijal läheb 2-3 lööki järjest halvasti, siis nii mõnigi peab end välja elama. Mõnikord saab fotograaf sugeda asja eest, kuid mõni mängija on ka ülekohtune olnud. Situatsioon tuleb hiljem üle rääkida ja ongi olukord tahe,” seletab Soomre, kelle hinnangul õpetatakse fotograafidele kompositsiooni, tehnikaid ja muud vajalikku, aga mitte suhtlemist. „Kuidas rääkida ära turvamees, et pääseda pildistama kohta, kuhu sisse ei lasta?” küsib Soomre. „Mina käisin Lennart Meri matustel koos korporatsioon Tehnola auvalvega ja minul on sellest pildid arhiivis,” teatab ta uhkusega.

Soomrele Eestis meeldib

„Maailmas aeg-ajalt ringi vaadata on kasulik. Saad „kultuurišoki” kätte,” räägib Soomre, kuid lisab, et temal ei kripelda midagi, et tahaks Eestist ära, mujal elada.

„Kus on mu sõbrad, lapsed, pere? Ikka Eestis! Mul on üks hea tuttav, kes omal ajal töötas pikalt välismaal ja oli seal päris edukas, kuid sellest rääkides kippus silm märjaks minema, sest parimad sõbrad on ju Eestis. Ära käia on hea, aga tagasi tuleb ikka tulla.”

Oma kodu, juured ja sõbrad on Soomrele väga olulised. „Mis seal mujal lihtsam või parem on? Igal pool on oma mured ja rõõmud.” Tema hinnangul on maailma häda see, et liiga palju on avatud informatsiooni ja inimesed on liiga hästi informeeritud tohututest võimalustest ning kohe tahaks ju kõike saada ja kogeda. Seejuures ei räägita sellest, kui palju tuleb tööd teha ja vaeva näha. Soomre sõnul lasevad Eesti inimesed end liiga palju mõjutada väikestest väljaütlemistest ning kiputakse kiiresti valesid järeldusi tegema.

Mati Hiis, fotograaf

Oleme Matsiga tere-tuttavad, seepärast ei julgeks võõra inimese kohta oma arvamust väljendada. Golfifotograafia on Eestis samal tasemel kui meie golf. Meil on vähe väljakuid, vähe mängijaid ja vähe on ka fotograafe jne.

Fotograafid arenevad koos meie mängijate ja väljakute arenguga, kõik on omavahel seotud.

Arvi Mägin, sõber, kes viis Mats Soomre golfi juurde:

Esimene sõna, mis meenub Mats Soomre peale mõeldes?

Sihikindel.

Kuidas hindate teda golfifotograafina?

Hindan kõrgelt. Mats tabab hetki. Tema kirglikust hobist on kasvanud mõne aastaga välja palju enamat. Hea meel, et on õnnestunud sellele kaasa aidata.

Kas meenub mõni muhe vahejuhtum või seik temaga seoses?

Neid hetki on viimase 22 aasta jooksul olnud palju. Tuju läheb alati paremaks, kui Matsi võistlusel rajal kohtan. Mõned head mõtted ja nii lihtne ongi. Parem tuju aitab paremini keskenduda ja mäng paraneb märgatavalt.

Milline inimene Mats on?

Tore, kirglik ja kange. Kui midagi teeb, siis põhjalikult. Hea sõber, kellega on koos palju ette võetud ja juhtub palju põnevat ka tulevikus. Kui Matsiga olen koos mänginud, siis enamasti tema HCP kukub, golfimäng on talle hobi, milles tal pole plaani maailma parimaks saada. Fotograafiat silmas pidades ma nii kindel ei ole.

Mats Soomre on Tallinna Tehnikaülikooli haridusega arvutiinsener, Belbin Eesti asutaja ning viimased 24 aastat juhtimis- ja koostöötreener ning golfimängija ja kirglik golfi pildistaja.

Matsi golfifotosid näeb
https://www.facebook.com/MomentsBySoomre ja tema galeriis www.soomre.com

Tekst: Kaisa Tahlfeld
Fotod: Mats Soomre, Mikk Soomre, Pirgit Adok

Artikkel avaldatud 02. oktoobril 2011 https://ajakirigolf.ee/mats-soomre-kirglik-golfifotograaf/